Acta Historica Tallinnensia, 2001, 5

 

SISUKORD – CONTENTS

 

ARTIKLID – ARTICLES

 

Miroslav Hroch

Die kleinen Nationen und Europa; 7–15

Väikerahvused ja Euroopa. Resümee; 14–15

Annotation. In diesem Essay wird ein Problem untersucht, das sowohl für die Esten als auch für die Tschechen von zentraler Bedeutung ist: wo und wie sind die kleinen Nationen in jenem „Hause Europa“ untergebracht, das von den Großen verwaltet und regiert wird? Natürlich wendet sich der Blick eines Historikers vor allem in die Vergangenheit: entstand dieses „Verhängnis“ der ethnischen Vielfalt als Unfall oder als Notwendigkeit? Wohin gehören die Kleinen im europäischen kollektiven Gedächtnis? Und wie reagieren sie auf ihre historisch bedingte Lage?

Torkel Jansson

Eine historische Auseinanadersetzung. Als die schwedische Bürgernation den Grobmachtstaat ablösen sollte; 16–44

Ajalooline väljakutse. Kuidas Rootsi rahvuslikul kodanlusel tuli suurriigivõimu asendada. Resümee; 43–44

Annotation. In diesem Aufsatz wird in einer vergleichenden balto-skandinavischen Perspektive diskutiert, daß es auch zur schwedischen nationalen Identifikation einen steinigen Weg gab. Das liberale emanzipierende Nationalbewußtsein des frühen 19. Jahrhunderts, das sich vor allem gegen die Institutionen der sog. Großmachtzeit richtete, mußte am Ende des Jahrhunderts in hohem Grad einem recht konservativen Nationalismus Platz machen, dessen Vertreter eher „den nationalen Geist“ wiederbeleben wollten, „der einst die Leute der karolinischen Zeit beseelt hatte“.

Toomas Karjahärm

Eesti intellektuaalide Euroopa identiteet 20. sajandi esimesel poolel; 45–74

Estonian intellectuals’ European identity in the first half of the 20th century. Summary; 73–74

Annotatsioon. 20. sajandi esimesel poolel, riikliku iseseisvuse eel ja ajal tegeles eesti ühiskondlik mõte inten­siivselt Eesti mõttelise asendi kaardistamise ja eestlaste identiteedi konstrueerimisega. 1930. aastail kerkis seoses “uue rahvusliku liikumise” ja “Eesti tee” otsimisega päevakorda uue kultuurilise välis­orientatsiooni küsimus. Endisest “sunniviisilisest” saksa-vene kultuurimõjust sooviti lõplikult lahti öelda ning edaspidi järgida inglise-prantsuse kultuuriorientatsiooni. Peamiselt intellektuaalide kultuuripoliitiliste tekstide analüüsi abil on artiklis jälgitud rahvuslike müütide ja identiteetide teisenemist, regionaalsete identiteetide (Euroopa, Baltoskandia jm) kujunemist ning Vahe-Euroopa, Paneuroopa ja O. Spengleri ideede retseptsiooni Eesti ideeajaloos.

Mart Laar

Oleviku esimene tegevusaasta; 75–92

The year 1882 – the first year of the newspaper Olevik. Summary; 91–92

Annotatsioon. 19. sajandi viimase neljandiku rahvusliku liikumise uurimisel on teadlaste vaateväljast seni suh­teliselt eemale jäänud oma aja mõjukamaid ajalehti Olevik ning selle peatoimetaja Ado Grenzstein.

Idee asutada Olevik tekkis 1881. aastal C. R. Jakobsonile oponeerivate rahvuslike tegelaste seas. A. Grenzsteini palve uue lehe loomiseks ei leidnud esialgu ei kohalike baltisakslaste ega Vene keskvõimu poolehoidu. Kuigi lõpuks õnnestus Grenzsteinil saada luba lehe väljaandmiseks, määras Oleviku asutamislugu algusest peale ära lehe edasise suuna, kus rahvuslik hoiak oli kaetud Vene keskvõimu kiitvate avaldustega.

Raskustele vaatamata kujunes Oleviku start Eesti avalikus elus edukaks. Konstruktiivset rah­vuslikku joont pidav ning hästi toimetatud Olevik võitis kiiresti lugejaid ning omandas laialdase autoriteedi. Ajalehe programm oli lähedane 1878. aastal vastu võetud J. Hurda suuna tegevus­kavale, mille alusel Hurt oli ebaõnnestunult üritanud oma lehte asutada. Mitte vaieldes Jakobsoni suuna esindajatega, seisis Olevik rahvuslike huvide eest ning ründas küllalt ägedalt baltisakslaste ülemvõimu Eestis. Olevik võitles eesti professuuri asutamise eest Tartu Ülikoolis, toetas palve­kirjade esitamist Vene keskvõimule ning ergutas seltsiliikumist.

Oleviku tellimisraamatute kohaselt oli Tartus välja antaval lehel 1882. aastal kõige rohkem telli­jaid Tartumaal. Järgnesid Harjumaa, Virumaa, Võrumaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Läänemaa, Järva­maa ning Saaremaa. Arvukalt tellijaid oli Olevikul väljastpoolt Eestit. Kokku oli väljaandel 1882. aastal 1596 tellijat. Oleviku leviku võrdlemine teiste rahvuslike häälekandjate levikuga osutab regionaalse teguri tähtsusele rahvusliku liikumise ettevõtmiste juures, viidates samal ajal ka rahvus­liku liikumise aktiviseerumisele Põhja-Eestis 1880. aastate algul. Eriti tähelepanuväärne on sellel taustal nii Tallinna kui ka üldse Põhja-Eesti sedavõrd jõuline esiletõus.

Oleviku selgelt rahvusliku suunitlusega programm jäi püsima ka järgnevatel aastatel, tehes tea­tava muutuse läbi alles 1880. aastate teisel poolel venestuspoliitika tugevnedes. On selge, et Oleviku tegevus ja programm vajavad põhjalikku uurimist.

Aleksander Loit

Rahvusliku identsuse kujunemine Norras 19. sajandil. Ülevaade uuematest uurimustest; 93–109

Formation of Norwegian national identity during the 19th century. Rewiev of latest researches. Summary; 109

Annotatsioon. Ühe rahva rahvuseks kujunemise protsessil – Nation-building – on viimastel aastakümnetel olnud keskne koht rahvusvahelises ühiskonnateaduses. Hea näide siin on Norra teadusnõukogu poolt 1990. aastail rikkalikult finantseeritud uurimisprojekt Norra rahvusliku identsuse kujunemisest 19. sajandil. Projekt, mis oli rõhutatult interdistsiplinaarse iseloomuga, hõlmas ühtekokku 50–60 teadlast ja resulteerus suures hulgas trükis avaldatud töödes. Artikkel annab ülevaate projekti uuri­mustest.

Juhan Peegel

Kirjapulgast ajaleheni; 110–123

Von der Letter zur Zeitung. Zusammenfassung; 122–123

Annotatsioon. Artikkel on lühikäsitlus trükisõna jõudmisest Eestisse 16. sajandi esimesel poolel, selle murran­gulise kultuuriteguri osast eeskätt meie ajakirjanduse ajaloos. Töö faktiline alus toetub peamiselt Tartu Ülikooli eesti keele ja ajakirjanduse osakonna rohketele kirjakeele ning ajakirjanduse ajaloo alastele uurimustele.

Esimene eestikeelne ajakiri ilmus teatavasti 1766–1767 Põltsamaal, esimene ajaleht 1806 Tartus. Varasemate ajalehtede (ja ka kalendrite) suureks teeneks oli tunnetusliku, hariva lugemis­vara pakkumine. Välisuudiste suhteliselt rohke avaldamisega, kirjutistega võõrastest maadest ning rahvastest avardati talupojast lugeja silmaringi.

Lugemis- ja kirjutamisoskuse edenemine tagas möödunud sajandi keskpaigast alates ärksamate lugejate aktiivse suhtumise ajalehesse: toimetustele hakati kirjutama ja kaastööd tegema. Ajalehte tuli kirjavastuste rubriik. Ajakirjandus aitas organiseerida suuri üldrahvalikke üritusi (esimene üle­maaline laulupidu 1869, rahvaluule suurkogumine alates 1888, toetus Eesti Aleksandrikooli loomi­sele). Artiklis esitatud andmed (lugejate kirjade ja toimetusepoolsete vastuste hulk, tellijaskonna ja trükiarvu kasv) tõendavad, et sajandi lõpukümnendeil oli ajaleht-ajakiri saanud ühiskondliku elu lahutamatuks osaks.

Ülemöödunud sajandi viimase veerandi mõjukaimaks ajaleheks oli Sakala C. R. Jakobsoni toi­metamisel aastail 1878–1882.

Päiviö Tommila

Wie die Wissenschaftsuniversität nach Finnland kam; 124–135

Kuidas teadusülikool Soome jõudis. Resümee; 134–135

Annotation. Als Wissenschaftsuniversität pflegt man die Anfang des 19. Jahrhunderts in Deutschland entstandene neue Universität zu bezeichnen, in der die wissenschaftliche Forschung an die erste Stelle gesetzt wurde. Als die Universität von Turku 1640 gegründet wurde, wiesen ihre Statuten zwar auf die Wissenschaften und guten Sitten hin, aber in der praktischen Arbeit hatten Unterricht und Erziehung den Vorrang. Das wurde auch dadurch ausgedrückt, dass man vom Lehren und Üben „aller erlaubten Fächer“ sprach. Die Schulen und Akademien sollten eine gute Verwaltung und Ordnung gewährleisten, die Kenntnis Gottes und ein christliches Leben lehren.

Ants Viires

Jaan Jung ajaloo radadel; 136–145

Jaan Jung’s historical works. Summary; 145–146

Annotatsioon. Vaatluse alla on võetud Jaan Jungi teedrajav osa Eesti ajaloo populariseerimisel. Ärkamisaja alguseks oli eesti keeles avaldatud vaid puudulikku informatsiooni kohaliku ajaloo kohta. C. R. Jakobson lõi oma esimeses ajalookõnes (1869) skeemi eestlaste muistsest valgusajast, millele Saksa vallutuse järel järgnes sajanditepikkune pimeduseaeg, kuhu alles nüüd hakkavad tungima koidu­kiired. See skeem vajas sisustamist tegeliku ajalookäiguga, millest polnud kuigivõrd ülevaadet. Üks esimesi selle tühiku täitjaid oli külakoolmeister Jaan Jung, tüüpiline ärkamisaegne iseõppinud rahvavalgustaja, kes 1874–1879 avaldas üheksast raamatust koosneva seeria “Kodu-maalt”, milles ta asetas rõhu kohaajaloole. Veelgi olulisem saavutus oli tema Henriku kroonika tõlge (1881–1884). Kohaajaloo suunda jätkas Halliste ja Karksi kihelkonna ajalugu (1893). 1880–1900 kogus Jung suure hulga andmeid Eesti arheoloogiliste kinnismuististe kohta, luues nii kindla aluse eesti arheo­loogiale.